Intervjueeris: Triinu Soikmets
Sven Grünbergi albumil “Hingus”, varajasel elektroonilisel muusikal ja filmimuusikal põhinev kontsert on nüüdseks toimunud nii Tartus Vanemuises kui Tallinnas Estonias ning ees seisab ettekanne Pärnu Kunstinädalal kuumal rannaliival 18. juulil. Alljärgnevalt räägib ta, millised tunded teda selle kõigega seoses valdavad ning kuidas üldse muusika ja kunst kokku kõlavad.
Eelkõige olen rõõmus, et minu noorpõlve müramised nii elektroonika, kui naturaalpillidega pole unustusse vajunud ja et Taavi Kerikmäe poolt ettevõetu on sedavõrd hästi õnnestunud. Muidugi on see iga looja unistus, et tema tegemised üle aegade kestaksid ning on sulnis pai minu meelele seegi, et näen nende silmis teha tahtmise tuld, kes “Hingust” ja minu varajast filmimuusikat lavale toovad. Hea on seegi, et kõik, kelle käest olen saanud tagasisidet, on kevadel loodud uut “Hingus 2021” ettekannet pidanud kogu kava kulminatsiooniks. Minu jaoks tähendab see seda, et tuleb jätkata ja et pole veel aeg püssi põõsasse visata. Täissaalid – lubatu piires – ja lisakontsert näitavad aga seda, et olen veel publikulegi vajalik.
Pisike paus ja siis saab kontserdit kuulda ka Pärnu Kunstinädala avalöögina rannahoone seenrõdul. Selline vabas õhus toimumiskoht on nii akustiliselt kui atmosfääri poolest kontsertsaalidest hoopis erinev. Millised lisanoote see sinu muusikale võiks lisada?
Välisõhus, meie heitlikus kliimas on kontserdi tegemine muidugi risk, kuid ümbritsev keskkond annab esitatavale kindlasti ka mingi hoopis teiselaadse ilme. Rand ja meri, meri ja rand ning päikeseloojang…oh poeesiat!
Kontsert kõlab Taavi Kerikmäe ja Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli esituses, mille ettevalmistamist on nimetatud ka “Grünbergi koodi lahtimurdmiseks”, sest “Hinguse” muusika ei ole noodistatud. Selgita palun, mida see tehniliselt täpselt tähendab!
Eks ole see “Grünbergi koodi lahtimurdmine” pigem värvikas kujund kui tegelikkus. Keegi ei murra kusagil mingit koodi. Seda koodi ehk muusikat taasesitatakse ja selleks, et kuus esitajat saaksid seda kontserdil teha, tuli see noodistada. Varem polnud mul endal noote vaja, kuna mängisin kõik partiid ise ja ma ei arvanud, et seda üleüldse kunagi-keegi-kusagil taasesitada saaks, sest see tundus tehniliselt täiesti võimatu olevat. Aga nagu näha, ajad ja asjaolud muutuvad. Muidugi olin skeptiline, et Taavi kipub liig uljalt õhukesele jääle, kuid pean ausalt ütlema, et tulemus ületas kaugelt ootused.
Mainisid varem, et kui “Hingus” 40 aastat tagasi albumina ilmus, oli selle heli kohutav, sest see vinüül, mida nõukogude impeerium odava raha eest kätte sai, ei kannatanud kriitikat. Kas seda võib võtta oma ajastu märgina, omamoodi nostalgilise eripärana?
Ei mingit nostalgiat. Nii kehv helikvaliteet oli ainut ahastama panev, ei muud. Üleüldse on mul raske mõista neid, kes nõukogudeaegsetesse asjadesse nostalgiliselt suhtuvad. Minu jaoks pole neis nähtustes midagi head, veel vähem nostalgitsemisväärset. Selles ajas oli hea ainult tervis, sõbrad, dissidentlik kultuur ja teadus. Ei mõista ma neid, kes veel täna kuulavad nõukogude vene estraadi ja sõidavad Žiguli autodega.
Toona kujundas plaadiümbrise Tõnis Vint. Sind valdasid sellega seoses vastandlikud tunded, ühest küljest oli hea meel, et asi olemas on, teisest küljest oli ahastus, et trükk keerati kihva – imeilusast mustast sai pruun plönn.
Peaaegu kõik, mis tol ajal tehti, oli ebakvaliteetne, välja arvatud peamiselt keelatud kunst ja teadus. Ma olin tol ajal lihtsalt mõnevõrra optimistlikum ja lootsin, et asjad pole ehk siiski nii hullud. Aga pidin ikka ja jälle pettuma. Nii ka “Hinguse” kujundusega. Muidugi oli see Tõniselegi, kelle tehtud originaal oli tõesti imeline, kurvastuseks, kuid tema oli juba nõukogude tegelikkuses märksa enam karastunud. Kahjuks jäi “Hinguse” originaalümbris Moskvasse ja on nüüdseks kas lihtsalt kadunud või mõne tädikese kaminasimsil või suvilaseinal. Tõnisega tegime ka kaks filmi – “Lielvārde vöö” ja “Tuleviku linn”.
“Messi” kontsert. 1975. Foto: Heino Mikiver
Muusika ja kunsti ühendamine on sinu jaoks olnud taotluslik, sinu albumite plaadikujundusi on loonud ka Leonhard Lapin ning Kaarel Kurismaa teosed on olnud osa sinu kontserditest ja filmidest. Räägi palun mõni lugu ka nende autoritega seoses!
Jah, Kaarel Kurismaaga oleme vist kõige enam koostööd teinud. Kui alustasin oma bändiga “Mess”, liitus ta meie tegemistega, käis tihti proovides ja olime üleüldse head sõbrad ka muul ajal. Huvitav fakt on seegi, et kuigi tema objekte ametlik punaseltskond kunstiks ei pidanudki ja seetõttu neid näitustele ei lasted, olid “Messi” kontserdid ühtlasi ka Kaarli kunsti väljapanekuteks-näitusteks, mida nägi paari tunni jooksul kuni 1000-inimeseline sihtgrupp – tudengid, kultuuriinimesed. Ja Kurismaa kunst ei olnud seal mitte nö bändi taustaks, vaid tegemist oli ikkagi muusika ja kunsti sümbioosiga. Tema oli ka see inimene, kes viis või vahendas mind 1977. aastal filmimaailma, kus meie esimeseks koostöö filmiks oli “Liigub?, liigub!”, siis “Linalakk ja Rosalind”, “Klaabu” ning uuesti kohtusime juba filmis “Hukkunud Alpinisti hotell”, kus kujunduses on mitmel pool näha neid objekte, mis olid laval juba “Messi” kontsertidel.
Leonhard Lapiniga oleme peale “OM” plaadiümbrise koos teinud veel lavastuse “Multiplitseerit inimene” tollases Noorsooteatris ehk tänases Linnateatris, kus kaaslavastajaks oli ka Tõnu Virve. Lapini kujundusega – uhke arhitektooniline objekt, millel minu pillid – sai tehtud Moskva Kesktelevisioonile ka saade minu muusikast, mille pealkiri oli “Tallinna pildid”. Väga meeldiv oli kunagine koostöö ka Siim-Tanel Annusega, kes tellis minult muusika oma performance’ile, mille ta esitas vist lausa esimese eesti kunstnikuna Veneetsia Biennaalil. Aga üleüldse suhtlesin varasematel aegadel väga tihedalt just mitte niivõrd muusikute kui kunstnikega: Tiit Pääsuke, Lemming Nagel, Jüri Arrak, Mare Vint, Raul Meel, Marje Taska, Aili Vint ja veel paljud teised. Käisime külas ka Moskva underground seltskonnal, kus sai kohtutud ka näiteks Ilja Kabakovi ja mitmete teistega.
Lisaks sellele, et Siim-Tanel Annus on Veneetsia Biennaalil osaledes kaasanud sinu loomingut, on ta korraldanud happening’e ka omaenda aias. Ka Pärnu Kunstinädala kavas on happening’e ja performance’id. Mida loodad kunstinädalal ise kohata ja kogeda?
Eks näis, ootan huviga. Aga jah, Siim-Taneli performance’id on olnud alati huvitavad ja ootamatud, mitte nii, et jookseme alasti, teeme kõlekoledat häält ja šokeerime inimesi. Alati on seal olnud mingi iva, kandev idee ja dramaturgiliselt nutikas ülesehitus. Seega – vaatama, kuulama ja ootan väge täis arukaid etteasteid!
Kaadriga “Hukkunud Alpinisti hotellist”. 2001.
Pärnu Kunstinädala raames toimuva Sven Grünbergi autorikontserdi piletid on müügil Piletilevis.
